Koduvahetus aka lugu sellest, kuidas kingsepp kingi vahetas

“Järgmised KÜMME aastat ei koli me kuskile!” kõlas lause meie peres 2018. aastal ja seda korduvalt, kui kesklinnast sisserändajatena Viimsisse otsustasime kolida. Öeldust viis aastat hiljem, olime aga sõna otseses mõttes kolimiskastide otsas. Mis muutus? Aus vastus, elu ja vajadused üheskoos nendega. Eks salamisi olin ikka mõtisklenud koduvahetusest ning kindlasti üha enam sellest ajast, kui oma oleviku ja tuleviku kinnisvarasektorisse suunasin.

Fakt on see, et koduvahetuse soov ei olnud selge. Ma ei teadnud täpselt, mida ja kuhu. Küll aga oli viie aastaga vägagi selgeks saanud see, et Viimsi alevik keskkonnana, pakub just täpselt seda, mida meie pere hindab või ühest elukeskkonnast eeldab ja vajab. Selle siin elatud aja jooksul oli nii meil endil, kui ka väikestel Valgmäedel, oma võrgustik juured alla seadnud ning puhas mõtisklus drastiliselt elukeskkonnavahetusest ajas piltlikult öeldes lihtsalt judinad peale.

Mida päev edasi, seda kindlamaks sai, et vahetus saab toimuma ainult siis, kui elukeskkond meie kõikide jaoks jääb enam-vähem samaks (loe: aleviku piiridesse). Teisalt oli kindel see, et uus kodu peab olema täpselt selline, mis täidaks kõik eelmised vajaka jäänud lüngad. Midagi sellist, millel oleks pikk perspektiiv ning ajalises mõttes peaksid juured saama uude koju ennem, kui üks juunioridest kooliteed alustab.

Viimsi alevikus järelturgu oli, aga siin-seal ikka miski puudu, mis ei võimaldanud tervel puslel kokku sobituda. Viimastest uuematest kortermajadest, mis valmisid alevikus 2017-2018 olime juba eos, siia kolides maha jäänud. Pärast neljaaastast uute kortermajade ehituspausi, valmis viimaks uus kortermaja... enda poolt hellitavalt vaadatuna võiks isegi öelda, et kaua oodatud kaunikene. Sellest rongist astusime teadlikult maha, sest taaskord mõni pusletükk oli puudu ning see ei sütitanud seda muudatust ette võtma. Suuresti tänu sellele viimasele majale, saime jalad ja käed ukse vahele järgmisesse planeeritavasse kortermajja. Õigupoolest, võrdlemisi juuretasandilt, mis võimaldas omakorda soovidele vastavat ümbermängimist ja planeerimist.

Kui esimene osa lepingust oli kinnitatud, oli kindel - kas kõik või mitte midagi. Loomule omaselt sellele “mitte midagi” mõelda ei söendanud. 2023. kevadel, kus turuseis oli muutunud, alustasime müügiprotsessiga ja fakt oli, et aasta lõpuks pidi kodu müüdud saama. Alustasime ehk liialt rutakalt ja klassikalise suhtumise ning hinnapoliitikaga “meil aega on”. No tegelikult ju oligi! Huvilisi justkui ka oli, aga mitte midagi kindlat ja põhjapanevat, mis oleks andnud tuleviku osas mingigi kindlustunde.

Kui viimaks suvi hoogsalt sügisesse tiksus, jõudsime viimaks mingi pidepunktini. Kolm olid valmis edasi minema, aga… tingimusel, et nende eelmine kodu saab enne maha müüdud. Ehe näide sellest, kus enda müüki võid reguleerida ja kontrollida, kuidas vaja. Küll aga muutus meie jaoks koduvahetusprotsess nüüd niiöelda käed-seotud-mänguks. See peab igati paika, et ootaja aeg on maru pikk. Tagantjärele vaadatuna võin öelda, et aeg toona lihtsalt tiksus h-a-l-a-s-t-a-m-a-t-u-l-t. Sellesama eriliselt halastamatu aja tiksumise saatel kerkis korduvalt üles igati valus küsimus: “kas me päriselt olemegi nüüd omadega kahvlis?” See võidujooks halastamatult tiksuva ajaga muidugi lõppes õnnelikult. Piisas vaid ühest kõnest, teatega, et eelmise kodu müük on toimumas kohe-kohe ja võime edasi liikuda. See oli päriselt nagu sõõm värsket õhku! Sellele järgnes tehingutejada, kümnepäevase vahega. Üks korralik adrenaliinisõit.

Koduvahetusmöllust on tänaseks nüüd möödas aasta ja tead, hirmus mõnus on sellele tagasivaadet heita. Eriliselt märgilised on minu jaoks sellel aastal jõulud, sest siia kolides olime õnnelikult küll koju juurdumas, aga jätkuvalt kastide otsas, aknaklaase katmas mustad prügikotid või hiiglasklikud papitükid, ilma köögi ja mööblita. Olen igavesti tänulik igale kaasaelajale, kaasamõtlejale ja kaastegutsejatele, kes sellel teekonnal meile oluliseks verstapostiks olid. Ilma teieta oleks olnud oluliselt raskem selle sihini rühtida. Saan tänaseks aru, kuivõrd palju tühje mõtteid, eneses genereerimisi ja enda niiöelda üles kütmist, oleks võinud jätta tegemata sellel teekonnal.

Üsna pea saabuv uus aasta annab võimaluse ja ruumi uuele. Seega, kui ka kuskil Sinu südames on mässumeelselt tuksumas koduvahetuse tukse, siis ära anna alla sellele tukslemisele ning ära kõhkle hetkekski selle tõeks saamises. Otseloomulikult olen kahe käe, kahe jala ja avatud südamega valmis sellel teekonnal toetama.

Soovin kõikidele sõnadesse sukeldujatele hästi mõnusaid jõulupühi ja särtsakat vana-aasta lõppu! 💫

Uute tekstkümbluseni juba uuel aastal! 👐