Mulle meeldib siin, millal siia kolime?
Ühte liigutavaimat hetke minu maakleritöös kinkis mulle üks pisike Klient, kes lihtsalt keeldus objektilt lahkumast ja teatas vanematele: "Mulle meeldib siin, millal siia kolime?" Sellistel hetkedel on selge, et kodu on midagi enamat kui ruutmeetrid ja asukoht – see on tunne ning see tunne on lastel sageli väga siiras ja vahetu.
Kodu ostmine on perede jaoks kaalukas muudatustega samm uude eluetappi. Olen näinud ja kogenud väga erinevaid lähenemisi selle osas, kas ja kuidas lapsi kodu ostmise protsessi kaasatakse. Ausalt öeldes enne, kui ise lapsevanemaks sain, olin siiralt üllatunud, kui mõni pere jäi uue kodu osas otsuse langetamisel ootama lapse arvamuse järel. Mõtlesin toona endamisi, kas see pole mitte täiskasvanute otsus!? Täna olles ise ema, saan väga hästi aru - miks. Kodu puudutab kõiki pereliikmeid, ka kõige pisemaid. Kas lapsi võiks, tuleks või hoopis peaks sellesse protsessi kaasama? Aga kui palju ja millises mahus?
Laps ei peagi suuri otsuseid langetama, aga teda kuulata on oluline. Juhin tähelepanu, et kaasamine ei tähenda alati igale objektile kaasa võtmist. Mõnel puhul piisab sellest, kui laps saab ülevaate võimalikest valikutest, võimaluse avaldada oma arvamusest või näiteks kaasa rääkida oma tulevase toa sisekujunduses. Kodu ostmine on pere jaoks põnev, vahel ehk ka stressirohke ning kindlasti elukorraldust muutev samm.
Lapsed näevad kinnisvara teistmoodi ja võrreldes täiskasvanutega väärtustavad nad teistsuguseid asju. Neile on olulised asjad, mida me täiskasvanuna sageli ei märkagi. Olgu selleks siis aknast paistev põnev vaade, aias olev piisav ruum batuudile või see, kas maja trepist saab alla joosta või kas uus kodu on piisavalt varustatud ägedate peidukohtadega. Meie endi kodu ostmise protsess on ehe näide sellest, kui siiralt ja vahetult nad uue koduga suhestuvad.
Mäletan väga selgelt hetke, kui meie toonased 5- ja 6-aastane tulid esimest korda vaatama korterit, mis oli alles ehitusjärgus. Tühjad seinad, paljas betoon ja täiesti toores. Hetkel, millal ruumi sisenesid, ringi vaatasid ja teatasid: "Kas me siia kolimegi või?" Selles küsimuses oli sees nii elevust kui segadust. Ühest küljest siiras uudishimu ja teisalt maru suur skeptilisus, mis tulenes avanenud vaatepildist. See reaktsioon kinnitas mulle, et kaasamine oli õige ja õiglane. Aitas luua eeldused ees ootava muutustega harjuda ning pani aluse isiklikule seosele uue koduga.
Muidugi, lapse vanus loeb. On täiesti arusaadav, et 2-aastane ei suuda kinnisvara plusside ja miinuste üle arutleda ning tema kaasamine võib kohtumistel tähelepanu mujale hajutada. Siiski ei tähenda see, et ka väiksemad peaksid täielikult protsessist kõrvale jääma. Mõnikord piisab sellest, et laps näeb uut kodu korra enne otsuse tegemist – see annab talle aja ja ruumi muutusega harjuda. Suuremate laste puhul on asi juba teine. Kui kolimine tähendab neile uude kooli minekut, sõpradega hüvasti jätmist või elukeskkonna täielikku muutust, siis on nende kaasamine mitte ainult mõistlik, vaid ka emotsionaalselt oluline. Kui laps tunneb, et tema arvamus loeb, saab ta osa pere suurest otsusest ning see aitab tal muudatustega leebemalt kohaneda.
4 sõbralikku soovitust laste kaasamiseks:
- Räägi muutustest varakult. Anna lapsele juba enne koduotsingut teada, et ees võib oodata kolimine, see aitab muutuse mõttega harjuda.
- Näita uue kodu pilte või põrandaplaane. Kui laps ei saa tulla või kui eelistad ilma lapseta objektiga tutvuma tulla, jaga temaga fotosid või plaane. Lapsed on üldiselt vägagi elava kujutlusvõimega.
- Küsi arvamust lapse jaoks olulistes asjades ning kingi väike otsustamisõigus. See teeb lõpliku otsuse talle arusaadavamaks ja loob isikliku sideme uue koduga.
- Valmista last ette lahkumiseks eelmisest kodust. Mõni laps võib vana koduga olla emotsionaalselt rohkem seotud.
Kommentaarid
Postita kommentaar