Postitused

3 märki, et see kodu on Sinu jaoks õige

Kodu valimine on üks neist otsustest, kus Excel ja tunnetus lähevad omavahel võistlusse. Paberil võib kõik klappida, aga mõnikord ütleb sisetunne juba esimestest sekunditest, kuidas tegelikult on. Siin on kolm märki, mis aitavad aru saada, et oled leidnud just selle õige koha: 1. Sul tekib kohe rahulik “hea olla” tunne On kohti, kuhu astud sisse ja tunned, et õlad vajuvad iseenesest alla. Valgus, lõhn, ruumi avarus – kõik mõjub kuidagi loomulikult. Sa ei pea end veenma, et siin on hea… lihtsalt on. Mõtle korraks: k as kujutad ette, et tuled siia pärast pikka päeva hea meelega? Kas see on koht, kus tõesti puhkaks? Kui vastus on “ jah ”, on see juba tugev märk. 2. Sa hakkad ilma pingutamata ette kujutama, kuidas siin elad Õige kodu paneb kujutlusvõime käima. Sa märkad end mõtlemas, kuhu diivan panna või millises nurgas oleks mõnus kohvi juua. Ei mingit sundi – lihtsalt tekivad mõtted, mis tunduvad iseenesest loogilised. Märgid, et ruum kõnetab sind: räägid tulevikuvormis: “siia paneksin…...

Argipäev kulisside taga

Kui keegi küsib, milline on kinnisvaramaakleri töö, kujutatakse tihti ette midagi Selling Sunset i laadset – ülikonnad, kõrged kontsad, šampanjaklaasid, luksus ja uhked autod . Aus vastus?  Mul pole ühtegi ülikonda. On trobikond häid pintsakuid ja usu mind, nad täidavad truult oma eesmärki. Tegelikult pole küll väline pilt see, mis selle ameti eriliseks teeb. Maakleri argipäev on hoopis segu ootamatutest olukordadest, emotsioonidest, läbirääkimistest ja vahel täiesti pöörastest seikadest – särava fassaadi taga on alati midagi palju enamat ning päris-elulisemat. On pühapäeva õhtu. Kell on kümme, olen pea padjal ja mõtetes juba unes, kui meenub – homme kell kaheksa on korteri üleandmine … ja mul pole võtmeid ! See hetk, kus süda jätab löögi vahele ja aju karjub: “ Püsti! Kohe !” Nii ma siis ronin voodist välja, vahetan riided ja kihutan keset ööd mööda Harjumaad võtmete jahile. Glamuurist on asi kaugel, eks? Kui midagi on lubatud, siis see tuleb lõpuni viia. Tööpäev ei lõppe kell vii...

September – uus algus, uues rütmis ja kuues

On kuid, mis mööduvad justkui märkamatult ja on kuid, mis tähistavad muutust. Minu jaoks on september mitmendat aastat järjest olnud justkui väike uus aasta käesoleva aasta sees . Suve vabadus tõmbub koomale ning algab midagi uut – rütm, kord ja värsked väljakutsed. Tänavune september on minu jaoks erilisem kui varasemad , sest uusi algusi on rohkem kui kunagi varem.  See paneb mind paratamatult mõtlema, kuivõrd sarnased on elumuutused ja koduvahetused – mõlemad tähistavad samme uude peatükki. Lootust , kohanemist ning sageli ka killukest ärevust või veidikest segadust . Sel sügisel tunnen minagi seda eriti tugevalt – nii emana , tudengina  ja kinnisvaramaaklerina .

Mulle meeldib siin, millal siia kolime?

Ühte liigutavaimat hetke minu maakleritöös kinkis mulle üks pisike Klient, kes lihtsalt keeldus objektilt lahkumast ja teatas vanematele: " Mulle meeldib siin, millal siia kolime ?" Sellistel hetkedel on selge, et kodu on midagi enamat kui ruutmeetrid ja asukoht – see on tunne ning see tunne on lastel sageli väga siiras ja vahetu. Kodu ostmine on perede jaoks kaalukas muudatustega samm uude eluetappi. Olen näinud ja kogenud väga erinevaid lähenemisi selle osas, kas ja kuidas lapsi kodu ostmise protsessi kaasatakse. Ausalt öeldes enne, kui ise lapsevanemaks sain, olin siiralt üllatunud, kui mõni pere jäi uue kodu osas otsuse langetamisel ootama  lapse arvamuse järel . Mõtlesin toona endamisi, kas see pole mitte täiskasvanute otsus!? Täna olles ise ema, saan väga hästi aru - miks. Kodu puudutab  kõiki pereliikmeid , ka kõige pisemaid.  Kas lapsi  võiks ,  tuleks  või hoopis  peaks  sellesse protsessi kaasama? Aga kui palju ja millises mahus? La...

Arve tasub see, kes vett jõi

On teemasid, mis aeg-ajalt jälle mõtetesse naasevad ja sealt otse töölauda puudutavad. On küsimusi, mis kerkivad esile korduma kippuvate arutelude kaudu, ja teisi, mis tulevad sügavamalt – sisemisest veendumusest, professionaalse eetika tasandilt. Üks neist on üüriturul levinud vaikimisi kokkulepe: maaklertasu maksab 100% ulatuses üürnik.  See on tavapärane praktika, millega ollakse harjunud. Kui aga astuda samm tagasi ja küsida – kas see on õiglane ning   kas see toetab ausat ja usaldusväärset üürituru arengut? Töö mõlema poole hüvanguks Kui korteri üürile andmist vahendab kinnisvaramaakler, ei tähenda see, et ta esindab vaid ühte Poolt - olgu see siis üürileandja või üürnik. Minu senine kogemus kinnitab, et parimad lahendused sünnivad siis, kui mõlemad pooled saavad selguse ja turvatunde,  seda  toetab mahukas  tööprotsess: korrektne üürikuulutus; vajalik lisainformatsioon; seaduskuulekas leping; üheselt selged ja arusaadavad tingimused; detailne üleandmi...

Üks lugu, sada pealkirja - Sina otsustad, millise annad

Tõenäoliselt ka iga keskmise uudistetarbija kõrvu või vähemasti vaatevälja, on jõudis meedias võrdlemisi arvestavat osakaalu tinginud Uuspõllu kaasus. Lugu, mis ilmselt igat inimest rohkemal või vähemal määral puudutas. See oli tõsine ja Poolte seisukohast ka kindlasti valus teema. See oli juhtum, mis erialast ja lähiperekondlikust vaatenurgast lähtuvalt mindki puudutas ning edasiste mõtisklusteni suunas mind aga märtsis ilmunud artikkel " kas Jan Uuspõllu kaasus tegi kinnisvara järelturu katki? " (A. Sanglepp). Väga tabavalt sõnastatud pealkiri, mis lihtsalt kutsus end lugema. Kui sellel kaasusel saab üleüldse mingistki vaatenurgast olla mingi positiivne külg, siis on see laialt ühiskondlik - eelkõige ühiskonna liikmete teadlikkuse tõstmise vaatenurgast. Aastate jooksul olen paraku korduvalt näinud teadlikkuse vähesust ostu-müügilepingu järgselt lasuvast või kaasnevast vastutusest. Tuginedes praktikale julgen täna väita, et tänu selle kaasuse laiapõhjalisele meediakajastus...

Kumb ma siis ikkagi olen - inimene või maakler?

Erialast lähtuvalt viib elu mind kokku iga päev uute inimestega. Põnevaks muudab asjaolu see, et ma ei tea kunagi, 𝐤𝐞𝐬 või 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐝 𝐬𝐢𝐭𝐮𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢𝐝 mind täpselt ees ootavad ja nii ka sellel korral ...  Läksin ostukliendiga objekti vaatama ja olin esimesena kohal. Tegin autos istudes aega parajaks, kui äkki märkan, et auto kõrvale on jõudnud Müüja. Teen autoukse lahti, ta hindab mind hetkeks oma pilguga ja küsib täiesti siiralt: " 𝐊𝐚𝐬 𝐭𝐞𝐢𝐞 𝐨𝐥𝐞𝐭𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐯 õ 𝐢 𝐦𝐚𝐚𝐤𝐥𝐞𝐫 ?" No ma ei suutnud oma muiet tagasi hoida, Müüja vaatas mu nägu… ja puhkes ise ka naerma. Tulin autost välja ja vastasin talle läbi naljaprisma: " Kui nüüd aus olla, olen mõlemat " – ma ju olengi tegelikult hübriidmudel!? Mõnikord on esimeste kohtumiste parim jäämurdja lihtsalt üks ootamatu küsimus – ja muidugi ka natuke head huumorimeelt.  Need hetked keset esimest kohtumist kuuluvad kindlasti mu lemmikžanrite hulka  ❤